Jää!

Kuu puges puu taha peitu.

Ema tuli mulle järele ja me sóitsime ära-

Elevandiluurannikule.

Päike käristas tunded ribadeks

ning puistas need maad mööda laiali.

Pógenesin sealt.

Sinu selja taga on nüüd hea ja turvaline.

Olen nagu pisike kuu,

ainult et mina ei värise.

Närin vaid juukseid, et mitte nuuksuda.

Olen hale kuju, ühe valeskulptori nikerdus

lillekestega südames, need on meelespead.

Kas sina mind meeles pead?

Mina ei unusta kunagi suve sinu silmades.

Neis särasid suveöötähed.

Ei, ma ei taha, et lähed!

Ma jutustan sulle ilusa loo,

ma näitan sulle kadunud maailma - vaata!

Sa ju jääd, eks...?